VAATAMISVÄÄRSUSED JA MARSRUUT
Rattaretke Kuidas elad Nokiamaa 2006? marsruut kulgeb Pirkanmaa maakonnas ning viib retkelised Kangasala ja Pälkäne valda, Tampere ja Nokia linna.
..
..
.
.
..
Retke broshüüri ja kaarti vt. siit:
Kangasalal oma Saaremaa?
Saarenmaaks kutsutakse kolme Kangasala küla - Luukkaala, Suomela ja Suoramaa vahele jäävat põllumaad, mis on igast küljest metsadega ümbritsetud. See on nn. „saar” metsade keskel, mida läbib Saaremnaantie tee.
Marjamäki pajutalu
Marjamäki pajutalu tegeleb nn. "käsitööpaju" kasvatamisega, pajupunumise koolituse ja pajutööde müügiga. Vana talu väravas tervitab külalisi pajust punutud Eiffeli torn. Pajutalu peavad Paula ja Esko Marjamäki 2003. aastast. Avatud on pajutalu pood, kohvik ja pajuladu.
Liuksiala mõis ja kabel
Kaseallee viib piirkonna kõige nimekamasse mõisa - Liuksialasse, kus 16. sajandi lõpul elas Rootsi kuningas Erik XIV abikaasa, kuninganna Karin Månsdotter. Alates 1821. aastast on mõis Meurmanide suguvõsa valduses. Liuksiala mõisavalitseja Agathon Meurman (1826-1909) oli 19. sajandil tähtsamaid piirkonna arengu mõjutajaid. „Kangasala karuks” kutsutud Meurman oli poliitik, lehemees ja isamaalise liikumise eestvedaja. Meurman andis välja esimese soomekeelse entsüklopeedia. Teda tuntakse ka mehena, kes „painutas raudteerööpad kõveraks”, sest tänu Merumanile hakkas raudtee 1883. aastal kulgema läbi Kangasala. 17. sajandil oli Liuksiala 1600 ha hõlmavate maadega Pirkanmaa suurim mõis, mõisale kuulus 21 renditalu. Liuksiala mõis kuulub üha Meurmanide perele, see on eravaldus.
Liuksiala kabel asetseb väikeses männikus vasakul pool teed, Liuksiala mõisa maadel, kohal, kus varem paiknes Kangasala esimene kirik. Kabel on pärilt 1930ndatest. Kabelis säilitatakse Soome esimese oreliehitaja, Kangasala orelitehase asutaja, Andres Thule 1859. aastal ehitatud kammerorelit. Kivirist tähistab samal kohal asetsenud keskaegse puukiriku asukohta. Kabeli juures on Meurmanide pere kalmistu.
Keisarinharju vaatetorn
Keisarinharju vaateplatsil on väärikas ajalugu. Rootsi kuningas Gustav III külastas vaateplatsi oma Tampere visiidi ajal 1775. aastal. Räägitakse, et kuningas oli vaimustunult hüüdnud:”See on kindlasti see koht, kus kurivaim Jeesust kiusas ja lubas talle kogu maailma ilu!” Sügisel 1918 külastas Keisarinharjut Vene tsaar Aleksander I. Tähistamaks kõrge külalise külaskäiku pandi varem Syrjänkorkeaks kutsutud mäeseljandikule nimeks Keisarinharju. Vaatetorn ehitati seljandikule aastal 1881, see oli üldse esimesi vaatetorne kogu Soomes. Torn lammutati 1950ndatel ning uus, vanade jooniste järgi ehitatud torn valmis aastal 2000. Seljandik asub 45 m Längelmävesi järvest kõrgemal.
Mobilia automuuseum
Mobilia automuuseumis saab tutvuda Soome maanteeliikluse ajalooga. Suve 2006 erinäitus tutvustab taksonduse arengut Soomes, näitusega tähistatakse Soome takso 100. sünnipäeva. Mobilia välinäitus tutvustab teetööliste barakke. Mobilia kohvik MobiliaCafe tervitab külastajaid maitsvate toitude ja küpsetistega. Mobilia külastus sisaldub retkepaketi hinnas.
Kisaranta kämping
Kisaranta keskus ja tantsulava ehitati talgutööde käigus 1962 aastal. Romantiline tantsuplats kujunes Soomes ülipopulaarseks – jaanipäeva tantsupidudel osales 10 000 inimest ja tantsu vihuti korraga kolmel tantsupõrandal õhtul kella kaheksast hommikul kaheksani. Esinemas käisid Soome nimekaimad artistid ja orkestrid. Soome tantsuõhtute vaimustus rauges 1960ndate lõpus, 1970ndatel varises täielikult kokku, 1980ndate nostalgiabuumiga muutus taas populaarsemaks, kuigi osalejate osas ei jõutud enam ligilähedalegi 1960ndatele aastatele. Soome tantsulavade kultuur on ainulaadne kogu maailmas.
Sahalahti
Sahalahtile on nime andnud Lengelmävesi järve rohked neemed ja sügavale sisemaale tunginud lahesopid. Enne 1604. aasta looduskatastroofi (maakoore kerkimine) moodustasid need siki-sakilise saetera kujundi, mistõttu koht saigi nimeks Sahalahti (soome k saha = saag). Sahalahti ümbrus oli traditsiooniline põllumajanduspiirkond kuni 1940ndateni. Aastal 1953 algas uus aeg, mil Saarioineni mõisa alale asutati toiduainetetööstus. Tootmine tõi juurde palju uusi töökohti, samas pakkus Sahalahti põllupidajatele häid turustamisvõimalusi. Tänapäeval võib Saarioineni valmistoitu leida igas toidukaupluses, Kangasala tehas on kontserni lipulaev, seal töötab u 800 inimest. Valmistoodetest kõige ostetumad on vormiroad ja pizzad.
Sahalahti kirik
Sahalahti puukirik on tuntud arhitekti Carl Ludvig Engeli töö 1829. aastast, kiriku praegune altarimaal pärineb aastast 1896 (kunstnik Alexandra Såltin).
Kirikupaat Ulla
Kirikupaat oli Soome järvedealal nutikas liikumisvahend, millega kogu küla ühteaegu kirikusse sõidutati. Kirikupaatide eelkäijateks olid Skandinaavia viikingite laevad. Usupuhastuse ajal, 17. sajandil, hakkas kirikupaatide ülalpidamist nõudma kirik. Kirikupaadi ehitasid maad omavad talopojad üheskoos, igale majale kuulus paadis üks aer. Paadi suurus sõltus omanikeringi arvust, teadaolevalt on suurim paat on olnud 40
m pikk ning 3 m lai, aere oli kokku 60 ning kõrvuti mahtus istuma 8 inimest. Kirikupaatidega sõudmise traditsioon on säilinud tänaseni, Soome suurimal sõudesündmusel - Sulkavan Soudut-el peetakse igal aastal ka Soome meistrivõistlused kirikupaatidega sõudmises. Kirikupaat Ulla valmis 1902. aastal meister Jussi Kuusisto tööna, paat lasti vette Ullapäeval 4.juulil. 16 m pika kirikupaadiga tehti viimane reis 1944 aastal. Paat restaureeriti ning võeti uuesti kasutusele tema 100. sünnipäeval, Ullapäeval 4.7.2002.
Pälkane
Pälkäne piirkonna külades elati juba keskajal, tuntuks sai Pälkäne 1713. aastal Põhjasõja ajal toimunud Kostiavirta lahingu tõttu, mil venelased (u 17 000) lõid tagasi Kaarle Armfelti juhitud soome-rootsi väed (u 3400 meest). Lisaks on Pälkäneelle toonud kuulsust Daniel Medelplan, kes aastal 1719 valmistas puust plaadid ning trükkis nende abil aabitsa. Puuplaatidega trükitud aabitsa kaanel oli esimest korda Soomes aabitsakukk. Aabitsakukke võib siiani näha Pälkäne vapil. Pälkänel elab u 4500 elanikku.
Pälkäne vana ja uus kirik
Pälkäne vana kirik - Rauniokirkko, on pärilt keskajast, ehitatud 15. ja 16. sajandi vahetusel, täpset ehitusaastat ei teatagi. Kirik rüüstati täielikult Kostiavirta lahingu ajal. Kiriku erijoonteks on kaheosalised aknavõlvid ning väljaviivate uste võlvikaar, mille eeskuju on pärilt oletatavasti Tallinna Pirita kloostrist. Kirik jäi lõplikult kasutusest ära 1999. aastal. Kirikut kaunistanud Püha Lauri ja püha Olavit kujutavaid puuskulptuure võib praegu näha Helsingis, Soome Rahvusmuuseumis. Pälkäne uus kirik valmis 1838-39, arhitekt C.L Engeli tööna. Ehitis on uusklassitsismi esimesi näiteid Soomes, kirikus asub kirikumuuseum.
Vehoniemi vaatetorn
Vehoniemi mäeseljandik asub looduskaitseala keskel, kõrvalolevast Roine järve pinnast 50 m kõrgemal. Vehoniemi sai eriti kuulsaks 1920ndate lõpus, kui mäeseljandikule ehitati hotell ja restoran. Restoran tegutses seal kuni 1980. aastani, mil samasse kohta ehitati automuuseum. Vehoniemi vaatetorn on ehitatud 1927.
Vehoniemi automuuseum
Innustunud automees Olavi Sallinen hakkas 1980. aasta alguses otsima ruume automuuseumile. Sobiv asukoht leiti paigast, mille nimigi juba ennustas head – veho tähendab ladina keeles “mina sõidutan”. Tänaseks on muuseumis üle 60. põneva eksponaadi, sajandi alguse stiilsetest neljarattalistest sport-, esindus- ja lilliputiautodeni välja. Säravamateks tähtedeks on T-mudel Ford, American LeFrance tuletõrjeauto (1928), Euroopas ainukene Toyopet Crown Custom auto (1959), mis oli varem kasutusel Helsingis Jaapani Suursaatkonnas. Näitusele pääsevad ainult need autod, mille mootor töötab ja rattad pöörlevad. Muuseumis on avatud kohvik, mis on üle maakonna tuntud maitsvate hõrgutiste ja kookide poolest. Suvelperioodil reedeti kogunevad suvekohvikusse mootorratturid, muuseum on siis avatud keskööni. Muuseumisse sissepääs on tasuta.
Kangasala kirik
Kangasala kivikirik võeti kasutusele 1767. a enne ehitise lõplikku valmimist, kiriku tornid paigaldati alles 9 aastat hiljem. Kirikus on haruldasi puuskulptuure 15 sajandist, samuti saab näha 17. sajandil kingituseks saadud esemeid. Kiriku omapärane barokne “tähistaevas” on 19. sajandi lõpust.
Kangasala koduloomuuseum
1830. aastal ehitatud vana viljaait, mille kolmel korrusel esitletakse Kangasala eluolu. Esemed on kinkinud muuseumile ümberkaudsed elanikud. Esimesel korrusel on vanad tööriistad, tarbeesemed. Teine korrus käsitleb Liuksiala ja Vääksy mõisa ajalugu. Kolmandal korrusel on esil Kangasalalt pärilt kulttuuritegelase ja kirjaniku Jalmari Finne (1874-1938) esemed ja väljaanded.
Kirkkoharju vaatetorn
19. sajandi lõpus olid Kangasala mäeseljandikud koos Tampere Pyynikki seljandikuga Lääne-Soome populaarseimateks vaatamisväärsusteks. Harhalanharju vaateplats kõrgel kaljul inspireeris Sakari Topeliust kirjutama laulu „Kesäpäivä Kangasalla”. Haralanharju jääb retke marsruudist eemale u. 20 km.
Kirkkoharju seljandikule Kangasalal, ajaloolisele küla poepaigale, ehitati esimene vaatetorn juba 1880ndatel. See oli meisterlikult kaunistatud, mitmete akendega 6m kõrgune puutorn. Torni lagunedes kerkis samale kohale 15m kõrgune uudisehitis – modernne funk stiilis betoontorn (restaureeritud 2000). Tornist avanevad vaated Vesi- ja Kirkkojärvi järvedele. Funk torne ongi Soomes kokku vaid kaks - Kirkkoharju vaatetorn ja Helsingi Olympiastaadioni torn.
Nokia linn, tehasesaar ja “kuum koer”
Nokia nimi tuleb sõnatüvest nois, noki, mis tähendas alul sooblit, hiljem kutsuti sõnaga nois kõiki karusloomi. Nokia nimi mainitakse esimest korda 1505. aastal seoses Nokia mõisaga. Ajaloos tuntakse Nokiat hästi Nuijasõja tõttu, mil Lõuna-Põhjamaa piirkonna (soome k Etelä-Pohjanmaa) talupojad haarasid oma õiguste kaitseks nuijad ning liikusid Lõuna-Soome, et ärgitada ka sealseid talupoegi ülestõusule ning vallata võim Turus. Aastavahetusel 1596-1597 peeti Nokias otsustav lahing, mis lõppes talumeeste lüüasaamisega.
Tööstuse areng Nokias sai alguse 1860ndate lõpus, kui mäeinsener Knut Frederik Idestam asutas praegusele Nokia tehasesaarele uut tüüpi paberivalmistamistehnikaga töökoja. Tööstuse võimsuse kasvades lisandus tööstushooneid, ehitati elamuid töötajatele ja arendati infrastruktuuri. Tehasesaarel paiknevad Nokia kontserni vanimad säilinud tehasehooned, endine kontorihoone, töökoda ja puusepakoda. Legendaarne puusepp Yrjö Jokela, kes oli hinnatud töö- ja naljamees, leidis igale küsimusele nutika vastuse. Vastus algas alati sõnaga “jumalauta” (eesti k. pagan võtaks), mistõttu teati meest ka Jumalauta Jokela nime all.
Nokial on elanud teinegi legendaarne mees, Teodor Leppänen, Nokia päris oma hot dogi, Kuuma koira, leiutaja. Praegugi Nokia Pirkkalaistori grillkioski hit-toote saamislugu algas 1954. aastal, kaitsejõudude oksjonil, kus Teodor oli müümas kohvi ja moosipirukaid. Kõik pirukad ei läinud kaubaks ja tuli nuputada, mida nendega edasi teha. Teudoril oli oma kiosk, ta võttis õhtul ülejäänud moosipirukad kaasa, tegi soojaks, lõikas pooleks ning pani vorstijupi vahele. Lisaks pani sinepit! Kuuma koira oligi valmis! Soome jäähokisõbrad mäletavad ka lõbusat vahejuhtumit 1971. aasta jäähoki MM’ilt Sveitsis Soome-Rootsi mängu teleülekande ajal, kui kaamera leidis tribüünilt meeletu suure kirjaga plakati “Söö Teudori vorste!”. Nokialased muigasid rahulolust, hiljem selgus, et plakati autor oli Sveitsis õppiv soome üliõpilane, kes nii oma kaasmaalasi kannustas. “Kuuma Koira” on ka Nokia linna kodulehekülje rubriik, mille kaudu ligi 30 000 linna elanikku võivad oma arvamust avaldada.
Nokia – kalossidest mobiiltelefonini!
Nokia ajalugu on seotud kolme firmaga. 1865. aastal asutati Nokia tehasesaarele lihvimistöökoda, millest hiljem kasvas välja paberitehas Nokia Ab. Tehases hakati kasutama saksa päritolu uut paberivalmistustehnikat, keskenduti peamiselt pehme paberi – salvrätikud, tualettpaber jne. tootmisele.
1898. alustas Nokias tööd Suomen Gummitehdas Oy, mis valmistas alguses kingi, saapaid, kalosse, hiljem oli peamisteks artikliteks auto- ja jalgrattakummid. Siin valmistati maailma esimene talvekumm aastal 1934, peagi tulid turule kuulsad Hakkapeliitta talvekummid. Hiljem loobus kummitehas soomlastele armsakssaanud kummikute tootmisest ning keskendus lõplikult autokummidele, 1995.a sai sellest uus firma Nokia Renkaat Oy. Autokumme toodetakse Nokias ka täna.
Suomen Kaapelitehdas Oy - kolmas tugisammas, asutati Helsingis 1912. Kaablitehas oli edukas ning tootevalik kasvas lühikese aja jooksul 10 000 erineva kaablitüübini, reparatsiooni ajal alguse saanud eksport Venemaale oli tehasele peamiseks tuluallikaks kuni 1991. aastani.
1966-67 ühinesid kolm tugisammast üheks firmaks – Oy Nokia Ab ja tootmine keskendus kummi-, kaabli- ja metsatööstusele, energiatootmisele ja elektroonikale. 1976 aasal hakati tootma digitaalseid telefonikeskusi, 1985. a otsustati digitaalkeskuste tehnoloogia võtta kasutusele ka raadiotelefoni võrkudes, alul NMT ja hiljem GSM võrgus. Maailma esimesed mobiiltelefonid valmisid aastatel 1984-87, mil Nokia andis välja legendaarsed mudelid - Nokia Talkman ja Nokia Cityman telefonid. Aastal 1991 tutvustas Nokia uut digitaalset GSM telefoni, mis suutis lisaks kvaliteetsele häälele edastada ka andmeid. Maailma esimene GSM telefonikõne tehti Radiolinja võrgus. 1992-1996 loobus Nokia täielikult elektroonika-, kummi- ja kaablitööstusest ning Jorma Ollila eestvõttel keskenduti pelgalt mobiiltelefonide tootmisele, mobiilsidele ja Nokia brändi arendamisele. 2002 tuli turule esimene 3G telefon. Nokia on maailma juhtiv mobiilside ettevõte, Nokia käive oli aastal 2005 34191 miljonit eurot, töötajaid on firmal üle maailma pea 60 000.
Tampere – linn kose ääres
 Tampere asub looduskaunis kohas kahe järve - Pyhäjärvi ja Näsijärvi vahel. Linna uhkus - Tammerkoski, tekkis u 6000 aastat tagasi kui põhjapoolse Näsijärve veed uuristasid endale tee lõunapool asetsevasse Pyhajärve. 15. sajandil ehitati kose äärde esimesed veskid, 17. sajandi alguses sai kose parempoolsest kaldast vilgas turuplats. Samale kohale asutaski Rootsi kuningas Gustav III aastal 1779 Tampere linna. Koos linna asutamisega anti välja määrus, mille järgi tamperelaste sissetulek pidi olema seotud äri, tehaste või käsitööga. Tööstuse arengule aitasid kaasa linlastele kehtivad eritingimused - manufaktuuride asutajad said soodustingimustel laenu, maksuvabastuse ning õiguse tuua toorainet sisse tollivabalt. Tampere tõeline areng linnaks algas alles 1820. a, mil šotlane James Finlayson asutas kose äärde ketrusvabriku. 19 saj lõpul töötas kolmandik Tampere elanikke tekstiilitööstuses – Finlaysoni ja Lapinniemi puuvillatehases ning linatehases. Finlaysoni tehas oli omal ajal linn linnas, lisaks tootmishoonetele oli Finlanysoni töölistele oma kool, haigla, kirik, vanadekodu.
Aja jooksul ehitati kogu koskede äärne maa punasest tellisest tehasehooneid täis. Elektri kasutuselevõtmisega kaotas veejõud kui tehase asukoha määraja suure osa oma tähtsusest, Tampere kesklinna tehasehooned tehtigi tühjaks 1970-80. aastatel. Osa vanadest hoonetest lammutati, osale leiti uus otstarve. Kõige rohkem on vanu hooneteid säilinud Finlaysoni piirkonnas. Labürindilaadne tehaseterritoorium on korrastatud ja seal on tärganud uus elu.
Koos tööstusega arenes Tamperes vilgas töölisliikumine, vene revolutsionäärid pidasid oma salajasi koosolekuid just Tamperes. 1905 ja 1906 osales linnas peetud bolševike kongressil ka Vladimir Lenin. Samas majas asub praegu Lenini muuseum. Soome vabadussõja ajal 1918 oli Tampere punaste "peakorter". Tööliste keskel oli revolutsiooniideed populaarsed ja nii asutigi jõudsalt kohalikku "punaarmeed" looma. Tamperesse kogunes rohkesti riigivastast kontingenti. Siin toimusid kõige ägedamad ja verisemad lahingud. Tegelikkuses lõppes kodusõda sellega, kui kindral Mannerheimi valgete armee pärast paari kuud väldanud lahinguid linna 1918 aasta kevadel ära võttis.
Veel 19 saj alguses oli linna elanike arv 500, sajandi lõpuks oli see tööstuse arengu tõttu kasvanud juba 35 000-ni. Praegu elab Tamperes 200 000 elanikku, see on elanike arvu poolest Soome teine linn. Linna iseloomustab vilgas kultuurielu, populaarne Tampere teatrifestival toimub sel aastal juba 38. korda. Tampere on aastast 1992 Tartu sõpruslinn.
Moro! – see on tamperelaste sõbralik tervitus, vahel kasutatakse ka morjens, morjensta, moron. Vastutervitusena kasutatakse sama sõna, või öeldakse morom moro. Sommoro seevastu tähendab head aega!
Messukylä vana kirik
Messukylä kirik on Tampere kõige vanem ehitis, ehitatud katoliiklikul perioodil, arvatavasti päris keskaja lõpul, 1510.-1520. aastatel. Kivikirik on Messukyläs teine kirik – enne seda seisis sama koha peal puust kabelkirik. Puukirik ehitati oletatavasti 1434. aastal. See aastaarv oli lõigatud algselt altarit eraldanud piirdesse ning leiti kivikiriku restaureerimistööde käigus. Messukylä vanas kirikus on keskaegsed puuskulptuurid 1430.-1440. aastatest - altarikrutsifiks, peaingel Miikael (kiriku kaitsepühak), apostel Jaakob ja Püha Olav. Kirikuaias on säilinud vaid neli hauakivi. Neist ühte, Hatanpää mõisavalitseja Gabriel Ahlmani hauakivi, peetakse Soome vanimaks säilinud kivist hauamonumendiks, see on püstitatud kirikuaeda arvatavasti Ahlmani surma-aastal - 1799. Peale Messukylä uue kiriku valmimist 1879. aastal ei toiminud kivikirik enam kirikuna, vaid seal hoiti muuhulgas heina ja vilja. Puust kellatorn lammutati ning saadud materjali kasutati uue kiriku ehitusel. 1918. aastal oli kirik sõdurite ulualuseks ning isegi hobusetalliks. Aastatel 1957-1959 kirik restaureeriti, peale korrastustöid alustas hoones taas tööd kirikukogudus. Tänapäeval on kirik usinas kasutuses laulatuste- ning ristimiskohana just suveperioodil. Messukylä uus kirik ehitati 1879.
Pispala
Pispala on saanud nime siin asuva maja järgi, millel oli ennevanasti kohustus majutada Turu piiskoppi (soome k. piispa) tema kontrollreiside ajal. Veel aastal 1869 oligi Pispalas ainult 2 maja. 19. sajandi lõpus tööstuse arenedes hakkas Pispalasse kolima tööliskond ja elanikke oli juba mõnituhat, 1930ndatel isegi üle kümne tuhande. Pispala majad ehiti kättesaadavatest materialidest nii kuidas juhtus, asendiplaani ega majaplaane ei tuntud. Tehasetööliste ja põllumeeste ise ehitatud linnaosa räägib tegijate aktiivsusest ning leidlikkusest. Pispala liideti Tampere linnaga alles 1937a. Tänapäeval on Pispala, järsule seljandikule ehitatud eeslinn, Tampere kauneimaid linnaosi ning tuntud vaatamisväärsus. Pispalas asub Soome kõige vanem siiani töötav ühissaun – Rajaportin sauna. Väärika ajaloolise ning kultuurilise tausta tõttu on Pispala kuulutatud Soome miljööväärtuslikuks piirkonnaks.
Pyynikki vaatetorn
Jääaja maailma kõrgeima mäeseljandiku – Pyynikki, kaitsmisele pöörati tähelepanu juba 1830. aastatel, mil seal keelati metsategemine. 1886. aastal ehitas restoranipidaja Tallqvist kaunile paigale restoran-paviljoni ning 1888 valmis esimene puust vaatetorn. Puutorn sai kannatada vabadussõjas ning tähistamaks Tampere linna 150 sünnipäeva, ehitas linn 1929. aastal praeguse punasest graniidist vaatetormi. Pyynikki vaatetorn on 26 m kõrge ning paikneb mäeseljandikul kõrgusega 152 m, nii et vaateid võib imetleda koguni 178 m kõrguselt. Torni jalamil asub kohvik, kus tänaseni valmistatakse vana retsepti järgi tehtud sõõrikuid, linlased ongi kohvikule andnud nimeks Munkkikahvila (sõõrikukohvik). Pyyniki vaatetorni lähedal asuvad kuulus Pyynikki suveteater (pöörleva publikutribüüniga) ning Pyynikki mõis (praegu muuseumi kasutuses, Soome kingatööstuse arendaja Emil Aaltoneni tööstus- ja kunstimuuseum).
Amuri tööliskvartal
Tööstuse areng tõi Tamperesse 19. saj keskpaigas rohkesti uusi elanikke. Samal ajal toimus väljaränne Siberisse Amuri jõe viljakatele maadele, nii tamperelased nimetasidki oma tööliskvartali Amuriks. Amuri linnaosa on hävinud, säilinud on vaid üks kvartal. Muuseumikvartalis on viis elumaja ja neli abihoonet, muuhulgas ühissaun, kingseppakoda, pagarikoda ja mitmed poed. Vaadata saab tööliskodusid erinevate aastakümnete vältel 1880.-1970. aastateni. Eluruumid on sisustatud eri aastakümnete stiilis, iga toaga seostub konkreetne lugu. Tööliskvartali majades oli ühisköök ja neli väikest tuba, igale perele üks. Pliidil oli neli plaati, et kõikidel perenaistel oleks võimalik korraga toitu valmistada. Muuseumikvartalis ootab külastajaid kohvik, mis on sisustatud 1920ndate stiilis.
Särkänniemi
Särkänniemi ei ole sugugi alati olnud Elamuspark. Algselt asus sellel kohal saar, Särkänsaari. Siin on paiknenud 2 õlletehast, jääladu ning aurujõul töötav saeveski. Lustitud on Särkänniemel aga juba aastasadu, enne elamusparki pakkusid kaljud suurepärase võimaluse kelgutamiseks ja suuskadega mäestlaskumiseks. Elamuspargi idee sai alguse 1960ndatel, mil asutati Akvaarium ja Põhjamaade esimene Planetaarium, seejärel lisandusid Näsineula torn, lõbustuspark, laste loomaaed ja kunstimuuseum. Maailma kõige põhjapoolseima delfinaariumi elanikud pidasid oma esimese etenduse 1985 aastal.
Delfinaariumis ootavad sind hurmavad trikimeistrid, pudelnokkdelfiinid Veera, Näsi, Leevi, Evertti ja Delfi. Delfiiniviisiku kõige nooremad võrukaelad Leevi ja Evertti on sündinud Särkänniemis.
Särkänniemi pakub kiirust, kiikumist ja veemöllu tervelt 34 atraktsioonil. Aasta 2006 uudisatraktsioon on Take Off. Särkänniemi fännide vaieldamatud soosikud on supermägitee Tornado, maailma suurim Haf Pipe, eelmise aasta uudis Tromb, Jet Star ja Tukkijoki. Atraktsioonidel on külastaja pikkusest tulenevad piirangud.
Planetaarium - peadpööritav tugitoolireis tähekupli ja multimeediataeva all. 2006. aasta uus programm „Elu mõistatus” jutustab meie koduplaneedist ja avarast maailmaruumist.
Näsineula on Põhjamaade kõrgeim vaatetorn, 168 m kõrge. Tornis on pöörlev restoran ja kohvik Pilvilinna. Vaatetorn avati külastajatele 1971, sealt paistab ära 20km kaugusele igas suunas.
Akvaariumis võib valida oma lemmiku enam kui 200 kala- ja veeloomaliigi hulgast. Saab ka teada, milline näeb välja maailma kõige mürgisem kala – kivikala.
Sara Hildéni kunstimuuseum eksponeerib Soome ja välismaa heatasemelist moodsat kunsti, esil u 3300 teost. Suvenäitusel “Klassikud” saab tutvuda Picasso, Morandi, Klee, Giacometti Moore’i maalide, skulptuuride ja joonistustega.
Särkänniemis on hea kõhtu kinnitada, leidub 3 restorani, mitmed erinevaid kiirtoidurestorane ja kohvikuid.
Muuseumikeskus Vapriikki
Muuuseumikeskus Vapriikki asub Tampellan tehase endises töökojas Tammerkoski kose kõrval. Tampella tehas tegeles muuhulgas vedurite, laevade ja turbiinide valmistamisega. Muuseumikeskuse ees seisab mälestuseks sellest ajast vedur Pikku-Rusko aastast 1900. Vapriikki keskuses on näitused Tampere ning Pirkanmaa ajaloost, samades ruumides paikneb kingamuuseum ja Soome jäähokimuuseum. Jäähokimuuseumi väravasimulaatori abil saab igaüks oma väravalöömise oskusi proovida.
Vapriikki suve 2006 peanäitus on Fabergé aeg, mis tutvustab vene tsaaride kullassepa Carl Fabergé töid. Eksponaadid (ehted, kingitused, tarbeesemed) on pärilt Moskva Kremlist.
Tamperes veel hea külastada:
Tampere Toomkirik, aadress: Tuomiokirkonkatu 3
Rahvusromantilises stiilis ehitatud kirik. Aastal 2007 tähistab kirik oma 100. sünnipäeva. Kiriku kuulsad freskod maalis Itaaliast mõjutusi saanud Hugo Simberg. Kooripealse äärt kaunistab maal nn. Elupalmikust, mida kannavad kaksteist alasti poissi. Julge teostus oli kirikute interiööris ennekuulmatu.
Linna raamatukogu „Metso” (eesti k. metsis), aadress: Hämeenpuisto 20.
Tampere omanäolisema ehitise on loonud arhitektid Raili ja Reima Pietilä aastal 1985. Hoone on linnukujuline, selles ei ole ühtegi samasugust tuba. Lisaks raamatukogule on siin Muumilaakso muuseum (Tove Janssoni algupäraste muumiraamatute ja –illustratsioonide kogu, Muumimaja makett) ja Kivimuuseum (vääriskivid, ehtekivid 70-lt maalt).
Kivimuuseum ja Muumilaakso on avatud E-R kl 9-17, L-P kl 10-18.
Piletid: Muumilaakso 4 EUR täiskasvanud, 1 EUR lapsed 4-16a.
Kivimuseo 4 EUR täiskasvanud, 1 EUR lapsed 7-16a
Meediamuuseum Rupriikki, aadress: Väinö Linnan aukio 13
Rupriikki näitused räägivad meedia ajaloost ja selle arengust. Teada saab, nt. kuidas uudised sünnivad?
Avatud: T-P kl 10-18, esmaspäeval suletud
Piletid: täiskasvanud 4 EUR, lapsed 1 EUR, lapsed alla 7a tasuta
Lenini muuseum, aadress: Hämeenpuisto 28
Materjale Leninist ja Venemaa revolutsiooni ajaloost ning Lenini sidemetest Soomega.
Avatud: E-R kl 9-18, L-P kl 11-16
Piletid: täiskasvanud 4 EUR, lapsed 7-16a 2 EUR
Salaluuremuuseum, aadress: Satakunnankatu 18
Eriaparatuur, salakirja kirjutusmasinad, valedetektorid, relvad, pealtkuulamisaparaadid ning tuntud agendid kogu maailmast.
Avatud: E-L kl 10-18, P 10-16
Piletid: täiskasvanud 7 EUR, lapsed ja üliõpilased 5.50 EUR. Lapsed alla 4a tasuta.
|